Best time of day

Jälle oli öö ja jälle ei olnud nõial und, ka ta kaksikõde oli kuhugi hulkuma läinud ja venna raas magas sügavalt nagu alati. Tee viis tüdruku kodust üpris kaugele järve äärde, kus Sarah oma kulunud kingad jalast võttis ning kleidisaba kõrgemale tõstis, et see märjaks ei saaks. Tüdruk läks jalgupidi mõnusasse vette liikudes ettevaatlikult mööda libedaid kive sügavamale tõstes ka kleiti järjes kõrgemale, kuid märjaks sai selle ots ikkagi ja lõpuks lasi tüdruk selle üldse lahti, nii, et see moodustas midagi kummaliste kroonlehtede taolist tema ümber vee pinnale, kus ta nagu helesinine musta südamikuga lill kuu sõõris end keerutas.

OT: Lizzie.

Lizzie, oh mis ime, oli isaga tülli läinud. Teda oli süüdistatud mõtetute inimestega suhtlemises. Mida veel?! Igatahes, nagu alati, kui Lizzie endast väljas oli ja veidi rahu vajas, uitas ta lihtsalt mööda maakonda ringi, nagu vaim. Igatahes nüüd oli ta jõudnud idapoole, kus elasid nõiad. Tegelikult ei huvitanudki teda eriti vaikus, oleks isegi hea kellegi normaalsega rääkida, kes ainult oma au või riiete peale ei mõtleks. Ta tuli järve äärde, kuuvalgus peegeldus öömustalt järvelt ja tekitas mingi vähese valguse. Aga Liz seda ei näinud, sest nagu ikka, kõndis ta nukralt, pea maas mööda mingit rada, jälgides ainult teed.

OT: Arvan et mõtted Jacobist rahustavad Lizziet

OT: Jajaa muidugi

OT: Jaa

Zeeva keerutas end veel veidi, kuni poole keerutuse pealt tardus jäädes täiesti liikumatuks käed peakohal nagu baleriinil ning jäi pea kergelt kaldus vaatama kogu. Ta ei tuvastanud, kellele see kuulub, küll aga sai ta saledast, ebamäärasest siluetist aru, et tegu on naisega. Mida kauem nõid paigal seisis seda sügavamale ta kleidi saba vajus, kuni tal ei olnud enam kroonlehti ja kuusõõri jäi vaid pisike vars musta südamikuga.

Lizzie kõrvu polnudki ennem kuuldunud vaikne veesulin, mida Zeeva kleit oli tekitanud, kui selle lõppemist märkas ta küll. Ta jäi käigupealt seisma ja märkas alles siis, pead tõstes, vees inimese kogu, kelle kleit veel veidi vees hõljus ja siis sügavamale vajus. "Oih vabandust," ütles ta piisavalt valjusti, et nõid seda kuuleks. "Ega ma ei sega?" Ta astus järvele veel paar sammu lähemale.

Zeeva naeratas kergelt. Võõras ka võib-olla nägi seda, kuna valgus langes ikkagi vees seisjale. "Ei sega, pole vaja vabandada." lausus Zera rahulikult jäädes oma kohale kuu sõõri seisma, langetades pisut käsi, kuna nende eelmine asend piiras nõia vaatevälja. Tüdruk jättis käed vee kohale. Kleidi seelikuosa oli loikmärg, kuid ülemist poolt tahtis Sarah kuivaks jätta.

"Võin ma... siia jääda?" küsis Lizzie, ta tõesti ei tahtnud enam kuskile mujale minna. Ja too neiu mõjus kuidagi nii rahustavalt, nagu haldjas... või midagi. Ta astus veel paar sammu lähemale ja istus kaldale, kohale, kus ta kleit mustaks ei saaks.

"Vaba maa, tee mis tahad." lausus Zerenah end uuesti keerutades. Ta ei tahtnud veest välja tulla, kuna siis oleks hakanud külm. Teisega rääkida sai ka sealt, kui too tahtis. Zeeva'l polnud kuhugi kiiret, öö oli veel noor ja tal oli ka aega peale koidikut. Ammu polnud enam eriti midagi peale söögi tegemise kodus teha olnud. Mõnikord ka asju parandada, kuid majapidamisega tegeles üldiselt ka Zeeva kaksikõde ja asju armastas vend parandada, seega polnud tal eriti midagi teha, kui vaid mõnikord külapeal käia ja ülejäänud aja niisama ringi hulkuda või inimesi mõistujutuga hullutada.

"Niisiis jah," ütles Liz ja sättis end mugavamini istuma.
"Oled sa nõid või vampiir?" küsis ta hoopis oma kleidivoltide sättimisele keskendudes. Tal hakkas see vist tasapisi juba harjumuseks saama.
"Lihtsalt küsin." Tüdruk tõesti lootis, et ta sellele haldja moodi inimesele närvidele ei käi.

Zeeva naeris kergelt. "Ja mis siis, kui ma ei ole kumbki?" uuris tüdruk. "Lihtsalt küsin." lisas ta siis selle lause enda omale ka lõppu. "Mis sa ise arvad, kes ma olen?" küsis Zerenah siis veel. Teiste arvamused olid tema jaoks alati teretulnud. Nii sai ta end paremini kontrollida. Teadis, kuidas ta teistele mõjub, võinii. Igatahes oli nõid õnnelik, et see, kelle otsa ta sattus, ei olnud inimene. Väga vähesed inimesed oleksid saanud seda küsimust niiviisi rahulikult esitada, kui nad just niisama nalja poleks teinud, kuid Zeeva ei uskunud, et too võõras nalja tegi, kuid kui ka tegi, siis polnud tegelikult väga hullu. Tüdruk ajas samasugust juttu vastu ja midagi kindlat selle põhjal ju öelda ei saanud. Ühtegi fakti Zeeva suust veel tulnud ei olnud.

"No inimene, sa, eksole, ei ole," ohkas Lizzie. Ta ei olnud nii rumal, et mingi suvalise inimese käest sellist asja küsiks.
"Pealegi, miks peaks inimene südaöösel, ida poolel vees istuma, eksole." Eksole? Mingi uus parasiitsõna või... "Ja ma ei oska tõesti arvata, kuna..." Lizzie silmitses tüdrukut. "sul on üsna klassikalise vampiiri välimus(eksole), aga.... ma ei usu, et..." Lizzie hääl oli mõtisklev ja vaikne. Tegelikult isegi liiga vaikne, nii et ta pomises põhimõtteliselt omaette.
"Olgu, ma pakun, et sa oled nõid siis?" küsis ta normaalse häälega.

Zeeva kuulas lihtsalt teise jutu rahulikult ära. "Kas sa arvaksid seda ka siis, kui teaksid, et ma tegelikult idas ei ela?" uuris Zeeva naeratades. Võõras pakkus õieti, kuid Zera tahtis rohkem teada saada. Idas elasid tõesti suurem osa nõidadest, kuid Zeeva ise elutses hoopis libahuntide rajoonis. Tal ei olnud nende huntidega mitte midagi ühist, aga ta lihtsalt tahtis teada, mida too öine jalutaja sellest arvab. "Ma olen muidu nõid küll, aga ma elan läänes." lausus Zeranah siiski lõpuks. Kaua ta ikka seda teist piinab. "Ja sina?"

"Läänes?" imestas Lizzie. "Miks?.. Ma mõtlen, jah, ma usun küll. Nõiad tunnevad üldiselt ikkagi sellised..." Lizzie viibutas kätt kergelt neiu poole. "olendid ära, vähemalt mina küll." Lizzie kehitas õlgu. Loogiline.
"Ma olen nõid, aga ma elan põhjas," vastas Elizabeth selle haldja-inimese- mis siis, et ta nõid on-viimasele küsimusele. "Sest mu isa on hertsog," jätkas ta vaiksemalt.

Zeeva kehitas lihtsalt õlgu. "Juhtus nii." lausus tüdruk. Tegelikku põhjust, miks ta läänes elas neid nii kergekäeliselt ei jaganud. "See jäämees? Ma ei teadnudki, et tal lapsi on." lausus Zeeva kerge üllatusega, kuid sai sellest kähku jagu. Jäämees või ei, omad ihad olid ikkagi, ju ta siis kellegile ikka lapse tegi.

"Jah, ma olen ta ainuke laps," sõnas tüdruk.
"Mu isa jäi viljatuks. Üks laskis talle kunagi noole.. sisse. Sellepärast ta mu ellu jättiski. Ja mu emal laskis mu imetore ja kallis issi pea maha raiuda nii et nii ongi." Lizzie kehitas jällegi õlgu ja ohkas. Ta ei teadnud, miks ta seda isegi sellele haldja-inimesele räägibki.

"Tunnen kaasa." lausus Zeeva vaikselt, juba test korda kahe päeva jooksul. Tal oli annet sattuda kellegiga kokku ja panna too siis endale oma kurba minevikku rääkima. Tundus, et tüdrukul oli selle peale annet, kuid Zeeva oli sellega ka juba harjunud. Püüdis teisi tavaliselt lohutada, kui selleks vajadust oli, või kuulas lihtsalt. Mida paremat tal ikka teha oli?