Tagasiteel.

Ta jalad juba valutasid. Kuid ta teadis, et lõpuks ta siiski jõuab koju.
Lupy oli käinud oma õdesid vaatamas. Tema südametunnistus piinas teda, et 12-aastane Maris pidi hoolitsema väikse hurtsiku ning ka õe eest. Kuid - see oli nende enda turvalisuse mõttes.
Kui tüdruk oli lõpuks mitu korda oma valge kleidiga okste otsa takerdunud, tema jalad ja käed olid ka kriime täis - ta istus ning tõmbas hinge. Kaua võib? Miks peab tema kodu nii kaugel olema oma õdede omast?
Kuid ta tuletas endale meelde - see pidigi nii olema, keegi ei märka, kus ta käib, keegi ei viitsi teda jälitada pikka maad.
Kui ta lõpuks istus, hüppas ta kohe püsti. Ta oli kõrvenõgeste peale istunud. Kena küll, mõtles tüdruk. Ta lihtsalt otsis endale uue istekoha.
Pikkamisi sulges ta silmad, hakkas ümisema oma lemmiklaulu viis ning ka õõtsuma.
Tuli vaid loota, et keegi ei tule.

See lootus oli aga asjatu, kui metsa läheduses asus Wan'nol'ite talu. Zeeva oli just majast välja astunud ja lõpetanud oma kleidi katkise koha kokku õmblemise, nüüd sammus neid sirgelt metsa. Paljajalu, kusjuures, kuna ta oli harjunud, et nende maja läheduses tavaliselt inimesi ei olnud. Siiski oleks ta pidanud arvestama, et metsas on väheke teistsugused lood. Zera jõudis umbes viis minutit metsas olla, kui kellegi ümin nõia tarduma pani. Pehmelt nagu ta kass Death, astus tüdruk ühe puu tagant teise taha, liikudes sujuvalt, ei lootnud ta siiski, et tollele ümisejale täiesti märkamatuks jääb, kui too ükskord oma silmad lahti teha kavatseb. Zerenah seisis peagi võõras vaid kolme sammu kaugusel ja kallutas kergelt pead neid pikki tule karva juukseid silmitsedes.

Lupy hakkas veel laulma. ,,Vaikseks jäänud väljadel.." jah jah, see oli kõik ju väga kena, kuid järsku tundis tüdruk, kuidas kellegi silmapaar teda puurib.
Ta tegi kiiruga silmad lahti, lõpetas laulmise ja õõtsumise. Ta vaatas võõrale otsa. Lupy jaoks nägi too välja nagu väga üksildane metsavaim - väga, väga mustad juuksed, eresinised silmad ning hele nahk. Lupy mõõtis võõrast pilguga. Jälle oli keegi temast pikem, ning ta ei üllatunud. Ta hoopis tõusis püsti ning oli ikka vait. Ta polnud sotsiaalset tüüpi nõid.

Sarah naeris kergelt, kui punapea ta lõpuks avastas. Pisike Zeeva oli leidnud kellegi, kes oli temast lühem? Zeranah kallutas kergelt pead veel rohkem, enne kui selle õige nurga alla tagasi keeras. "Sa laulad hästi." arvas tüdruk võõrale otsa vaatates ning jätkuvalt naeratades. Inimesi oli lihtne nii mõjutada, et nad sinust ei räägiks, kuid Zera juba oletas, et too võõras polnud üldse inimene, seega ei püüdnud ta midagi oma ühele lausele juurde lisada, vaid toetas käe vastu seda puud mille kõrvale ta seisma oli jäänud.

Tüdruk oli üpris üllatunud sellisest komplimendist. Ta polnud komplimente peale oma perekonna terve igaviku kuulnud. Kuid tüdruk naeratas selle peale ja ainult pomises suu otsast ,,Aitäh." Ta märkas nüüd ka kassi. Sarnane tema Byshkile, kuid silmavärv oli erinev.
Lupy seisis veel natuke vaikselt ning küsis siis lõpuks: ,,Oled sa rikas või vaene?" Loll küsimus, ta teadis, aga ta ei saanud talt midagi küsida mis oleks seostunud tema enda võimetega.

Zerenah polnudki märganud millal ta kukkupai platsi oli ilmunud. Tüdruk naeris küsimuse peale end oimetuks. Puu oli see, mille najal tal püsti õnnestus jääda. Pühkinud ära naerupisarad uuris Zera: "Mis küsimus see veel on?" Sarah mõtles hetke ning kehitas siis kergelt õlgu. "Sõltub, mille poolest." jah, sõnamängud ja tähenärimine oli ka tore, kui ta kellegi otsa sattus. Suuremas seltskonnas, kus oli ka inimesi, ei eelistanud ta end nii väga avada ja sellist 'metsavaimu' mängida. Samuti võis tema selline sõnavalik ka mõnele jultunud tunduda ja nõial polnud soovi kellegiga tülli minna.

Tüdruk sai vihaseks. Selle küsimuse mõte oli väga selge, vähemalt tema jaoks. Tema nägu muutus natuke valgemaks, kui ta tavaline nahk oli.
,,Ma arvan, et selle küsimuse mõte on see, et ma lihtsalt küsisin kas sa oled vaene või rikas. Kui sa ei soovi vastata, olgu. Lase käia. Naera. Ma ei oska muud küsida. Ma ei tee su nimega midagi," juba tahtis ta lahkuda, kuid kahjuks oli ka tema lemmik kohale ilmunud, kelle otsa ta osta suutis koperdada ning sellega oma pea õrnalt vastu puud lüüa. Ta tõusis kiirelt püsti ning vaatas tüdrukule otsa, endal pea veritsemas.

Zeeva muutus tõsisemaks, kuigi see ei olnud esimene kord, kui ta kellegi välja suutis pahandada. "Ma ei ole rikas, kuid vaeste hulka ma end ka ei arva, kuigi nende alla mind loetakse." lausus Zerenah lihtsalt. "Rahune." lisas ta siis kulmu kortsutades. "Pole vaja, et sa oleksid üleni sama punane, kui su kaunis juus." igal teisel juhul oleks tüdruk nüüd oma kahe viimase sõna peale muianud, kuid mitte nüüd. "Kas tohib ma aitan?" küsis Zeeva võõrale kergelt lähemale astudes, kuid siiski vahemaad säilitades, et püüda teist mitte rohkem välja vihastada, ning pööras pilgu punapea silmadelt sellele kohale, kust verd immitses. Ta võiks selle kiiresti korda teha, aga lihtsalt sinna juurde astuda ja ravitsema asuda oleks ikka väga jultunud olnud temast.

Tüdrukus oli veel viha, kuid see andis vähehaaval järele. Ta ohkas. ,,Jah, võid küll," ülkes ta lõpuks. Ega ta polnud kõikvõimas, ka nõidadel on abi vaja. Ning selle peahaava saab ta kodus ise ära parandada. Või siis läheb õdede juurde. See oleks lühem maa.

Zeeva tõmbas piha ümbert oma hallika paela, või pigem lindi, mis ta kleiti pihast jäigana hoidis, kuna korsette ja ise end vormis hoidvaid kleite kandis nõid ainult kodust kaugemale minnes. Ta astus punapea kõrvale ning tupsutas vere õrnalt haava ümber ära. Pael oli ka just nööripealt ja enne seda pesust tulnu ning mustust polnud vaja karta. "Kus sa elad?" küsis Zerenah kaaludes ise samal ajal, kas peaks haava ära parandama, või lihtsalt kinni siduma. Lõpuks otsustas ta siiski viimase kasuks. Mis siis, kui tegu ikkagi on inimesega? Kunagi ei võinud teada.

Tüdruk vaikis natuke, et mõelda mida ta vastab. Ütleb ta, kus ta päriselt elab? Või ütleb koha kus elavad tema õed? Ta tahtis Marise ja Alpha juurde uuesti minna, aga kui ta ütleb et ta kodu on teisel pool kui ta pärast õdede juurde läheb oleks see kahtlane.
,,Ma elan siit natuke maad eemal lääne pool metsas," vastas lõpuks tüdruk. Ta ju polnud valetanud. Okei, võibolla natuke, aga ta võib ka seal väga hästi olla. Kui võõras tema haava kinni sidus, siis ta naeratas. Ta võis ju teisi aidata, aga ta pidi laskma ka ennast vahepeal aidata.

Zerenah polnud silmas pidanud täpset asukohta, vaid pigem seda, kas võõras elas kaugel või lähedal. Lõpetanud sidemega astus nõid tüdrukust eemale. "Oleks vist parem, kui sa nüüd minema hakkaks. See haav tahab natuke rohkem hoolitsemist, kui mingi sideme peale panemine." lausus Zeeva, kaaludes hetkeks, kas peaks end kaasa pakkuma, et tüdruk ikka kindlalt elusalt kohale jõuaks, kuid mõtles siis ümber. Polnud tema asi ausalt öeldes ja see oleks teist tõenäoliselt lihtsalt jälle vihastanud. Zera ise oleks vähemalt külmalt reageerinud, kui keegi tema koju niimoodi tulla oleks tahtnud.

,,Olgu, aitäh sulle siis," naeratas Lupy võõrale laialt. ,,Head-aega sulle, ole sa tänatud," ta tõmbas ona kleidi veel takerdunud kohtadest välja ning hakkas vaikselt minema Marise ja Alpha juurde. Täna tuleb siis öö veeta seal. Nõid tundis, et ta sõrm hakkab nähtamatuks minema. Ooei, mitte seda. Kuid ta tõi siis käe enda ette, lootes, et võõras polnud midagi näinud.

Zeeva naeratas kergelt võõrale ning ootas kuni see minema hakkas. Seda sõrme ta küll märkas, kuid ta ei leidnud põhjust, miks oleks pidanud seda imelikuks pidama. Oodanud kuni punapea oli piisavalt kaugele jõudnud pöördus tüdruk kodu poole hakkates vaikselt puudevahelt minema. Aeglaselt selle pärast, et nii ta kuuleb, kui keegi stalkida kavatseb. Kunagi ei võinud teada.