And here lies..

Jonathon oli täna kummaalisel kombel surnuaias. Mis ta seal tegi ta ise ka ei tea. Ta arvatavasti otsis informatsiooni oma vanematest. Nathon pole kunagi käinud kohalikus surnuaias. Mis tal viga on. Ta ise jällegi ei tea. Talle jällegi meeldivad surnuaiad, eriti õhtuti. Ta tegi paar tiiru mööda surnuaeda, kuid ei leidnud midagi. Young jäi üksikule pingile istuma. Kenasti oli ennast sisse võtnud. Ta kasutas valguse loitsu, sest tõesti pime oli. Siin pole valgeid öid. Mis meid ahvatlevad. Vähemalt mitte praegu. Valguse loitsuga ta vaatas veel ringi oma läheduses. Ta nägi musta hauakivi, mida ta ennem tähele ei pannud. Jonathon tõusis püsti ja läks aeglaselt selle juurde ja kummardus selle ees. Seal oli suurelt kirjas järgmine nimi - Malia Young Xue Coterel-Park. Kas see ütles midagi? Oli see tema ema või õde, kellest ta kuulnud pole. Nii palju küsimusi, nii vähe vastusi.

Ööd on siin mustad, nagu ütles keegi kunagi. Zeeva oli jälle öösel hulkuma sattunud. Ta oli surnuaias juba päris kaua olnud varjudes ühe hauakivi tagant teise taha. Nõial polnud aimugi, kuidas tal ilma ühegi loitsuta tollele võõrale märkamatuks õnnestus jääda. Võib-olla oli too liiga hajevil, et üht luuravat kogu märgata? Stalker peatus lõpuks ühel haual jäädes silmitsema meelespäid, mis kellegi poolt ilmselt päeval hauale olid asetatud. Öö oli liiga pime, et tüdruk oleks näinud lugeda nime hauakivil, kuid see polnud ka oluline. Roninud üpris värskelt kaevatud moega mullalt rohule istus tüdruk sinna, viies pilgu üles. Kuu oli jälle taevas, aga mingid pahaaimamatud pilved olid suurema osa tähtedest varjanud. Selle pärast ilmselt nii pime oligi.

Muidugi oli. Nathonil hakkas isegi tasapisi nutt peale tulema. Jällegi ei tea miks. Lähme koju ja teeme sooja teed või midagi, mis tuju tõstaks. Poiss lõpetas oma loitsuga ja läks kiirkõnni viisil koduteed otsima, kuid sõna otses mõttes ta kõndis ühele võõrale inimesele otsa. ''Aa~'' võpatas Jonathon ja kukkus selili.

Zeeva võpatas samuti. Keegi kurat rikkus ta ilusa vaate kuule ära. Saanud jälle aru mis toimub ajas nõid end püsti ja ulatas võõrale käe. "Vabandust, ma istusin vales kohas." lausus tüdruk teeseldes ärevust, kuigi ta oli tegelikult rahulik nagu alati, kui midagi suuremat ei juhtunud. See polnud esimene kord, kui keegi talle pimedas otsa koperdas. Ka niisama mõjus ta mõnikord inimestele magnetina. Näiteks turul. Turul käimine polnud korda läinud, kui ta vähemalt ühe inimesega kokku polnud põrganud. Ta oli välimuselt lihtsalt liiga ebamaine. Enamusel oli kombeks teda uskumatult jõllitama jääda, kui tüdruk oma keepi ei kandnud.

I know how you feel bro. Turul teenib mees palju raha ja ta pärast ei tea enam mida teha ja kõnnib teistele otsa. Raha pimestab teda. Täielik väärakas. ''Ei see on minu süü,'' ahmis poiss õhku kuna ta arvas, et ta oli kummituse otsa komistanud, mis oleks väga loogiline. Ei tõesti, mis tal viga täna on. Ma tahan lihtsalt koju minna ja teed juua ja magama minna aitab tänasest.

Eks. No nüüd on siis vähemalt teada, miks inimesed üksteisele otsa kipuvad kõndima. Zeeva käis turul tavaliselt raha kulutamas. Müümas käis ta ka, kuid tavaliselt armastas seda teha rohkem tema õde. Nad pidid oma teistsugust välimust ka varjama lisaks kõigele. Kummitusele jah. Millised erinevad ettekujutused kõigil Zeeva'st on. Üks arvab, et ta on haldjas, teine arvab, et metsavaim ja nüüd siis arvas keegi, et ta on kummitus. Zerenah raputas lihtsalt pead. "Pole oluline, kelle süü, tõuse püsti." lausus tüdruk poisile uuesti oma kätt pakkudes. Aitab püsti tõusta, kui võõras tahab. Väsinud äkki pisut?

Nii armas sinust. ''Ma, tänan,'' vastas poiss ja lõpetas kiirelt hingamise. Ta võttis neidise käest kinni ja sai püsti. Ta pühkis tolmu oma keebist. Päris tolmune, aga ega ta päris ei viitsi ka kodus koristada. ''Ma tänan teie abi eest, headaega,'' lausus poiss ja oli teel rajale, mis viib surnuaiast välja.

Eks. Eriti kiire kuju, peaks märkima. Zeeva liikus aeglaselt võõrale järele, kuna muud tal ausalt öeldes teha ei olnud. Stalgib toda veel veidi ja avastamise korral teeskleb, et liigub kodu poole. Päris hea plaan, kui midagi metsa ei lähe, siis ei ole nii hea plaan enam. Zeranah oli ennem ka inimesi jälitanud, kuid pont on selles, et inimesi, mitte nõidu, vampiire või libahunte. Ta ei soovinud endale mõnest tugevamast rassist vaenlasi. Inimestega tuli ta veel toime, kuid libahundid ja vampiirid käisid tal üle mõistuse. Ta isegi ei mõistnud neid. Teised nõiad mõjusid talle lihtsalt ettearvamatult, mõnikord. Näiteks too kes metsas ärritunud oli, oli teda veidi üllatanud, kuid mitte eriti palju. Inimesi ärritas ta suhteliselt tihti. Ta peaks tegelikult veidi vaiksemalt võtma hakkama, et mitte sellele jäämehele vahele jääda. Pea jagu lühem olla, või põletatud saada ei tundunud eriti ahvatlev, isegi kui ta suudaks endale mingi loitsu peale panna ja end peale seda hukkamist kokku lappida.

Siis neidisel vast vedas. Jonathon kõndis mööda künkaid ja oma rada pidi, mitte mööda kõnniteed. Nahaalselt üle põldude. Ta küll kuulis, kuidas keegi ta taga on, aga ta oli liiga uimane et midagi näha ja eriti reageerida. Nathon lausa komistas vastu kivi. Viis korda. Roob läks aina tolmusemaks ja mullasemaks. Eks ole.
Kahekümne minuti pärast umbes olid nad jõudnud tagasi idapoole. Young oli liialt väsinud ja kukkus murule kõhuli ja oigas. Ma ei viitsi. Jonathon ajas ennast peagi püsti ja kõmpis veel ida poole, kuni tema keskaegses stiilis väga ilus võluri torn nähtavale tuli.

Zeeva järgnes siis kogu selle aja võõrale vaikselt peatudes, kui too end pikali viskas kaaludes, kas peaks minema uurima, kas tüübiga ikka kõik korras on, kuid too jõudis end juba püsti ajada ja uuesti astuma hakkata. "Woah.." pomises Zera peaaegu hääletult seda torni nähes imetlevalt ning kattis hetk pärast seda oma suu käega ja varjus kiiresti, kuid vaikselt. Ta polnud küll kindel, kas see unise olemisega poiss teda kuulnud oli, kuid parem oli vist siiski ettevaatlikum olla.