With da black cat

Väljas oli juba üpris pime. Zeeva'l ei tulnud und ning tüdruk otsustas õue minna, vaikselt, et mitte teisi äratada. Öösärgi oli tüdruk oma tavalise kleidi vastu vahetanud ning jalad viisid teda iseenesest surnuaia poole. Kõik inimesed hoidsid üldjuhul surnuaiast öösiti eemale ja seepärast ei pelanud tüdruk ka sinna minekut. Death oli koos nõiaga õue tulnud ning libises surnuaias ühe hauakivi tagant teise taha. Zeverah sammus pehmelt mõeldes hetkeks, et võib-olla oleks ikkagi olnud parem idee minna metsa, kuid metsapoole vaadanud mõtles ta siiski ümber. Metsas võis öösiti ka inimesi liigelda, keegi võis jahil olla ja tüdruk ei tahtnud saada kuldi või põdra pähe maha lastud.

OT: Keegi võiks liituda.

Catherine oli siis otsustanud jalutama minna kuna kodus oli igav. Cathy lootis, et väljas on põnevam. Teda jälitas siis tema enda kass Kitty. Ühel hetkel avastas Cat, et ta on surnuaias. Tegelt oli tal plaan minna metsa aga see koht käib kah. Mets on ilmselt tõesti jahimehi prargu täis.

Zera seisatas ja varus kärmelt ning vaikselt lähima hauakivi taha, pakkides end nii väikseks kokku kui õnnestus. Ka kleidi voldid koristas tüdruk kiirelt hauale kasvanud murult jäädes vaikselt kuulatama. Ta oli kindel, et oli midagi kuulnud ja selle millegi eest ta end nüüd ka varjas. Kui nõid oleks teadnud, et tegu on vampiiriga poleks ta peitu pugemisega vaeva näinud. Ta pidi end varjama vaid inimeste eest, kuna need võisid talle nõiajahti korraldama hakkata, kuid vähemalt Zeeva kogemustest olid vampiirid ja libahundid selle koha pealt neutraalsed. Ka neile võis siiski ju sisuliselt jahti pidada, kuigi vampiirile ei teeks see põletamine arvatavasti midagi. Inimesed ei teinud ju vahet nõidadel, vampiiridel ja libahuntidel. Nad ei otsinud tõestust mingite 'loitsude' lausumise ja muu säärase kohta, vaid püüdsid hävitada kõike ebatavalist. Zeeva vedas kihla, et inimesed on põletanud ära rohkem täiesti tavalisi inimesi, kui nõidu.

Catherine kõndis vaikselt edasi kuni peatus ühe hauakivi juures. Ta vaatas selle poole. Siia oli maetud tema vanaema Caitlyn. Samas märkas ta midagi veidrad selle hauakivi juures. Ta ei saanud küll aru, mis see on aga midagi oli siin teisiti. Cathy ei muretse sellepärast, et võidakse teada saada, kes ta on. Cat on inimestega kokku puutunud aga keegi ei ole veel aru saanud, et on vampiir.

Vampiiri elu tundub kerge. Palju kergem, kui nõia oma. Ei pea end koguaeg varjama, kuna oled tugev ja inimesed ei saaks sulle niiguid nii midagi eriti teha. Zeeva ei liigutanud end, kuigi ta adus, et on avastamisest vaid loetud sammude kaugusel. Enda liikutamine oleks ta lihtsalt tundmatule paljastanud. Paigal olla, isegi, kui osa temast hauakivi tagant paista võis oli parem, kuna siis ei tõmmanud ta liikumisega endale tähele panu ja pealegi oli ka öö. Võõras võis teda ka varjuks pidada.

Catherine mõtles tükk aega, mis siin veidrat on. Cathy kõndis siis teisele poole hauakivi ja nägi seal mingit inimest. Tegelt ei pruukinud see olla inimene, kust Cat peaks teadma, kes see seal on praegu täpselt. Ta teadis, et siin maailmas eksisteerivad veel peale vampiiride ja inimeste veel ka nõiad ja libahundid. Ta ei suuda eriti neid kõiki eristada. Eriti just nõidu inimestest, libahundidega veidi kergem aga miks seda Cathy ei tea.

Libahuntidega oli kergem ilmselt selle pärast, et nad olid inimestest tegelikult rohkem erinevad, kui nõiad. Nõid oli siiski ju sisuliselt täiesti inimene, kui võimed välja jätta. Zeeva tõstis pilgu vampiirile kes ta ette oli ilmunud. "Tere õhtust." lausus tüdruk õrnalt naeratades ja end mugavamalt istuma sättides, nagu istus ta niimoodi surnuaias tihti. Death oli vahepeal surnuaia tiiru ära teinud ja nõia juurde jõudnud ja hõõrus end nüüd nurrudes vastu Zera jalga keerates end siis külili tüdruku ette.

Catherine vaatas tüdruku poole ja lausus ka siis: "Tere õhtust." Cathy istus siis ka nüüd maha kuna ta ei viitsinud enam ringi kõndida. Parem oleks omale sõpru leida ja veel nii edasi.

Sarah silitas õrnalt oma musta kassi "Mis tõi sind nii pimedas siia?" uuris Zeeva, kui oli natuke sõnastuse peale mõelnud ja lisas oma teksile selle muinasjutu-vanakeste kõheda tooni ning naeris siis selle peale kergelt ja nõiatas end vastu hauakivi tõmmates Death'i endale kergelt sülle, kus kass end kerra keeras ja vaikselt nurrudes silmi võõral hoidis.

"Ma ei teagi mis mind siia tõi. Polnud und ja üksi kodus koos kassiga oli igav. No ma siis tulin jalutama ja sattusin kuidagi siia surnuaeda," seletas siis Cathy midagi. Cat'il tuli järsku meelde, et täna sai kaks aastat sellest mil suri tema vanaema. Ilmselt kuidagi alateadus või mis iganes see oli tõi Emilia siia.

Zerenah noogutas kergelt. Samal põhjusel oli ka tema sinna jõudnud. "Kas see haud," tüdruk patsutas kergelt hauakivi millele ta toetus. ",kas see kuulub mõnele su tuttavale, või jäid sa seisma, kuna märkasid mind selle taga?" uuris Zeeva võimalikult sõbralikult. Tal oli vaja teada saada, kas ta peitmis oskused on tõesti nii alla käinud, et juhuslik surnuaias jalutaja teda märkas, mis siis, et tegu oli vampiiriga.

"See haud kuulub mu vanaemale, kes suri kahe aasta eest," ütles Cathy ja see viis ta mõtted tema vanaema peale, kes oli talle olnud ju nii ema kui ka vanaema eest.

Zeeva noogutas kergelt pidades hetke aru, lausus tüdruk siiski: "Minu kaastunne." ja lükkas end hauast pisut eemale. Polnud vaja taas kedagi pahandada. Ei olnud ka viisakas kellegi haual niiviisi istuda. Õigupoolest ta küll ei istunud haual, kuid hauakivile toetumine tegi tema silmis umbes sama välja.

"Mhm," kostus vaid Catherine suust. Ta üritas nüüd oma mõtteid oma vanaema'st eemale saada kuna ta ei tahtnud võõra nähes vesistama hakata. See oleks olnud lihtsalt väga piinlik hetk Cathy jaoks. Ühel hetkel istus tema sülle üks kas ja tegi njäu. Cathy ehmus korra ja siis muigas kui sai aru, et see oli olnud tema enda kass Kitty. Kass siis sätis end mugavasse asendisse Emilia süles.

Zeeva kallutas kergelt pead uurides tähelepanelikult võõra nägu ning pööras siis mõne aja pärast pilgu oma kassile, et mitte vampiiri lihtsalt niimoodi jõllitada. Ebaviisakas oli siiski ja kunagi ei või teada, kuidas erinevad olendid jõllitamisse suhtuvad. Kedagi vihastada polnud vaja. Death ajas end peagi Sara sülest püsti sirutades end ning lükkates küüned kogemata ühte tüdruku jalga. Zeeva krimpsutas nägu, kuid ei öelnud midagi. See polnud esimene kord, kui Death nii tegi.

Catherine istus vaikaelt edasi ja õnneks oli ta saanud nüüd pisaradest võitu. Ta naearatas õrnalt ja paitas oma kassi. Jõlitamine võib muidu Cathy vihastada aga seda üli harva. Cat vaatas korra võõra poole ja siis vaatas kaugusesse. "Sa oled nõid?" küsis siis Emilia võõralt, ta oli selle järeldusele juba ammu jõudnud kuna teadis, et võõras ei ole kindlalt libahunt ja samas ka mitte inimene ega vampiir. Seega ainus variant oligi nõid.